Reede, 24. oktoober 2014

Kuues osa. Elu peale surma.

Ükski lind ei lenda liiga kõrgele, kui ta lendab omil tiivul.
Igaühel on selles küsimuses vabadus uskuda seda, mis talle õige tundub.


Esitan allpool oma seisukoha.







Tsiteerin Sogjal Rinpoche "Tiibeti raamatut elust ja surmast":
Paljud arvavad, et sõna "ümbersünd" tähendab, et on olemas miski, mis sünnib ümber, kulgeb elust ellu. Budismis me aga ei usu niisuguse iseseisva muutumatu olluse olemasolusse nagu hing või ego, mis pärast keha surma järele jääb. See, mis tagab elude vahelise järjepidevuse, ei ole meie uskumist mööda mingi eraldiseisev nähtus, vaid teadvuse kõige peenem tasand.
Jagan suures piires seda seisukohta. Teadvuse kõige peenema tasandi all pean silmas seda universumi teadvust, millest kirjutasin siin: Esimene osa. Kas teadvus asub ajus?

Ümbersündide ahelat kirjeldaksin järgmise kujundi varal. Ilmselt oleme kõik mänginud mingil kujul "pesumasinamängu", kus üks mängija kirjutab paberile kellegi nime ja murrab paberi kokku. Järgmine kirjutab mingi tegevuse ja murrab paberi kokku, et järgmisele midagi näha pole. Jne. Lõpptulemuseks tuleb naljakas lause. Midagi sarnast on üksteisele järgnevate eludega.

Sisuliselt alustab ikkagi iga sündinud laps, kordumatu (mitte taaskehastunud) isiksus puhta lehe pealt, teadmata mis eelmine oli kokkumurtud poole sisse kirjutanud. Kuid need kokkumurtud paberilehed järgnevad üksteisele karmaseaduse alusel ehk sarnane tõmbab sarnast, ehk siis lihtsalt käsitletakse ühte teemat. Ma nt tean, et minu eelmine elu kulges raha-teema tähe all, aga see ei olnud tegelikult üldse mitte mina, kes seda elu elas, vaid mingi suvaline ja täpsemalt määratlemata tüüp. Mina lihtsalt sattusin seda teemat jätkama. Ja teemade vahel ei pruugi olla lihtsat lineaarset järgnevust. Kui saadakse elu jooksul ühe teemaga "valmis" mingil tasemel, võidakse "üle hüpata" uuele teemalõngale, seega ka hoopis teisele eelmisele elule. Ja niikaua kuni pole teadlikke mälestusi, niikaua võib sama hästi öelda, et mingit ümbersündi pole olemas. Ja võibolla ei olegi ega saagi olema.

Tühjus.
Kuid kui pöörduda tagasi pesumasinamängu juurde ja püüda vaadata, mis siis ikkagi tegelikult selle paberitüki peale kirjutatud on, siis mul on selline tunne, et sinna on kirjutatud ainult: "Tühjus. Ütle seda edasi." Sest (nüüd ma tuginen jällegi budismile ja kummalisel kombel ka Dawkinsi "Isekale geenile", vt need leheküljed kus ta kirjeldab replikaatori sündi) iga nähtava vormi taga on tegelikult tühjus. Tühjusest saab aga igasuguseid "asju välja tõmmata". Ja need näivused järgnevad üksteisele karmaseaduse alusel. Kui suudetakse teadvustada seda igas inimeses peituvat Tühjust, siis karmaseadus enam ei saa töötada.

Miks me ikkagi ei mäleta neid teisi elusi, ükstapuha kas lugeda need konkreetse inimese eelmisteks eludeks või on lihtsalt sületäis juhuslikke mittejärgnevaid elusi, mida seob ainult karmaseadus kui seegi? Olles Universumi Teadvuse osake, võiksime ju mäletada. Võibolla tõesti alateadlikult mäletame, kuid see ei loe. Mistahes kogemus loeb ainult niivõrd kuivõrd see on teadlik. Siin läheb nüüd võimalike vastuste arv väga paljuks. Osa on sellised, mida võiks kirjeldada "N/A" inimkonna praeguse taseme juures.



Ja mulle meeldib Neil Gaimeni variant, et "kõike teada on jube tüütu".







Ja see, millega tegelevad budistid, võib olla üks huvitav ja paljulubav variant: 
«Meil on teile viimane küsimus. Tavaliselt kui me sellist asja päriksime, siis lihtsad inimesed võiksid tunda end puudutatuna. Kuid võttes arvesse teie positsiooni... kas te olete surmaks valmistunud? Kui te lahkute meie seast, kas olete selleks valmistunud?»
Tema Pühadus elavneb märgatavalt. «Oh jaa! Igapäevases budistlikus praktikas kogen ma surma vähemalt viiel korral päevas.»
«Viiel korral?!»
DL: «Jaa, vähemalt viiel korral. Praktikas, mida me kutsume väeolendi joogaks, visualiseerib inimene ise teatud asju, nii ka mina. Niisiis, iga päev, vähemalt viiel korral päevas kujustan ma viit kehaelementi ja kolme meeletasandit haihtumas. Kõigepealt tahke keha, siis vedel keha, seejärel kuumus, seejärel energia. Seejärel meel – alguses esimene tasand, seejärel teine tasand... Kui jõuame esimesele tasandile, siis sellist seisundit kutsuvad inimesed tavaliselt suremiseks. See tähendab, et vereringe ajus juba peatub. Ometigi on selles suremise käigus meele muutumise protsessis omakorda neli tasandit. Meel muutub neid tasandeid läbides peenemaks, peenemaks ja veel peenemaks. Kui ma neid asju kujustan, siis jõuan ma ühe teatud tundeni. Need ongi minu ettevalmistused suremiseks.»
«Miks? Miks te seda küll teete?»
DL: «Sest siis saan ma oma surma kontrollida. Läbi selle saan ma kontrollida oma järgmist elu.»


***************

Kõik see, mis ma siin kokku kirjutanud olen, ei ole mitte midagi uut, vaid ühel ja teisel kujul nii siit kui sealt läbi käinud. Lihtsalt enesepeegeldamise tarvis oli vaja see oma sõnadega väljaoelduna netti riputada.

Sisuliselt see info on samal tasemel tõdemusega: "Haiguste ravi, kontrollitud ..."

2 kommentaari:

  1. "Teadvuse kõige peenema tasandi all pean silmas seda universumi teadvust, millest kirjutasin siin: Esimene osa. Kas teadvus asub ajus?" Siis kaob eneseteadvus. Tuleks teadvustuda mingis osahulgas kõiksusest. Mäletama jääme seda osa kogemustest, mis selle osahulga sisse jäävad.

    VastaKustuta
  2. Aitäh reageerimise eest!
    Kui viitsid, palun selgita täpsemalt, kuidas "siis" kaob eneseteadvus?
    Oi, ja muidugi see minu põhiteema: KUIDAS teadvustuda mingis osahulgas kõiksusest? Kas Sul on mingeid kogemusi-prakitikai d jne?

    VastaKustuta