Reede, 24. oktoober 2014

Neljas osa. Sõjad.


Ja see on kõige "valusam" postitus. Teiseks "valus" postitus tuleb narkoteemal.

Sõjaväeteenistuse, kus noored mehed peavad olema valmis ennast ohvriks tooma, sellise sõjaväeteenistuse aeg on möödas. Sest ei ole enam ei seda riiki, seda kultuuri, seda eluviisi, mille heaks oleks end mõttekas ohverdada. See oli mõttekas Eesti Vabadussõja ajal ja minu igavene tänutunne neile inimestele, kes siis võitlesid ja surid.

Kuid nüüd läheks noorte meeste liha ja veri ainult parasiitorganismi toitmiseks. See parasiitorganism on globaalne majandus-poliitika-rahandus, mis hoiab ennast püsti vaenlase abil. Küll on selleks vaenlaseks islamiäärmuslus või kommunism või mida iganes. Kommunismi poolt vaadates jällegi oli vaenlane rahvusvaheline imperialism. Need on aga kõik ühe ja sama parasiitorganismi erinevad väljendusvormid.



Inimene tervikuna on muutunud humaansemaks, heatahtlikumaks, kuigi esmapilgul paistab praeguses sõdadest piinatud maaimas olema just vastupidi. Kuid asjaolu, et meid häirib inimeste mõttetu üksteise mahatapmine, näitabki ära selle heatahtlikkuse taseme tõusu. Keskajal ei oleks see nii suuri inimhulki häirinud; sõjad, piinamine, genotsiid oli jumalast OK asi, lausa kiiduväärt.



Nii. Inimene tervikuna tahaks "edasi hüpata", aga parasiitorgianism areneb märksa aeglasemalt ja hoiab meid tagasi. Seda näitab klassikaline sotsiaalpsühholoogia eksperiment:
Täiesti tavalistel, empaatilistel ja korralikel inimestel paluti karistada teist inimest elektrilöögiga ebaõnnestunud õpiülesande puhul. Elektrilöögi andjad nägid ekraanilt selle võimsust ning kuulsid ka ohvri kaeblemist, aga nad ei teadnud, et tegu on näitemänguga. Mõned katsealused said provotseerivast õhkkonnast sedavõrd indu, et nad oleksid olnud valmis ohvri tapma. Järeldus: agressiivseks võidakse muutuda lihtsalt mingist olukorrast tulenevalt.
See tsitaat on võetud Liisa Keltikangas-Järvise raamatust "Sotsiaalsus ja sotsiaalsed oskused". Kuid seda katset kirjeldas ka keegi teine (ei mäleta hetkel kes), kes läks järeldusega sama kaugele kui tahan minna mina. Julmalt käituma paneb meid meist väljaspool asuv süsteem, mille osana me end tunneme ja mille poolt antud käsklusi me peame enda jaoks ülimuslikeks ka siis kui need lähevad meie enda südametunnistusega vastuollu. Ehk siis mitmesugused inimesel parasiteerivad egregorid.

Siin aga jõuan jällegi välja "pudelikaelani", kus inimene saab hakata heatahtlikult käituma alles siis kui parasiitorganismid heatahtlikult käituvaid populatsioone ei hävita. Praegu käibki maailmas selline "kompimine", kus arenenud osa püüab tunnetada, kas ülejäänud, parasiitegregoride mõju all olev maailm on piisavalt tark, et mitte võitlusest loobujale otsa peale teha. Loomad oskavad seda hästi. Inimkond on selle oskuse minetanud, ju see oli lühemas evolutsioonilises vaates kasulik. Nüüd aga hakkab see iseennast hävitama.

Jõujooned, jagunemine madalamaks-kõrgemaks tasemeks, parasiidiks ja mitteparasiidiks ei toimu ei riigiti, rahvuseti, religiooniti ega ka mitte mingeid vereliine pidi (sest teadlik meel kirjutab oma kõrgema infoga igasugused vereliinid üle), vaid inimeste sisemist arengutaset pidi, teadlikkuse määrast sõltuvalt. Budism elufilosoofiana on kõige lähemal, et mingitlaadi kõrgema ühtse tervikuna toimida. Küllap on neid väiksemaid gruppe veel. Teosoofid ehk?


Omale toimiva lahenduse sellest pudelikaelast peab igaüks ise leidma.

William Blake 'Europe supported by Africa and America' 
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar