Kuues osa. Elu peale surma.

Ükski lind ei lenda liiga kõrgele, kui ta lendab omil tiivul.

Igaühel on selles küsimuses vabadus uskuda seda, mis talle õige tundub.

Esitan allpool oma seisukoha.

Tsiteerin Sogjal Rinpoche "Tiibeti raamatut elust ja surmast":

Paljud arvavad, et sõna "ümbersünd" tähendab, et on olemas miski, mis sünnib ümber, kulgeb elust ellu. Budismis me aga ei usu niisuguse iseseisva muutumatu olluse olemasolusse nagu hing või ego, mis pärast keha surma järele jääb. See, mis tagab elude vahelise järjepidevuse, ei ole meie uskumist mööda mingi eraldiseisev nähtus, vaid teadvuse kõige peenem tasand.

Jagan suures piires seda seisukohta. Teadvuse kõige peenema tasandi all pean silmas seda universumi teadvust, millest kirjutasin siin: Esimene osa. Kas teadvus asub ajus?

Ümbersündide ahelat kirjeldaksin järgmise kujundi varal. Ilmselt oleme kõik mänginud mingil kujul "pesumasinamängu", kus üks mängija kirjutab paberile kellegi nime ja murrab paberi kokku. Järgmine kirjutab mingi tegevuse ja murrab paberi kokku, et järgmisele midagi näha pole. Jne. Lõpptulemuseks tuleb naljakas lause. Midagi sarnast on üksteisele järgnevate eludega.

Sisuliselt alustab ikkagi iga sündinud laps, kordumatu (mitte taaskehastunud) isiksus puhta lehe pealt, teadmata mis eelmine oli kokkumurtud poole sisse kirjutanud. Kuid need kokkumurtud paberilehed järgnevad üksteisele karmaseaduse alusel ehk sarnane tõmbab sarnast, ehk siis lihtsalt käsitletakse ühte teemat. Ma nt tean, et minu eelmine elu kulges raha-teema tähe all, aga see ei olnud tegelikult üldse mitte mina, kes seda elu elas, vaid mingi suvaline ja täpsemalt määratlemata tüüp. Mina lihtsalt sattusin seda teemat jätkama. Ja teemade vahel ei pruugi olla lihtsat lineaarset järgnevust. Kui saadakse elu jooksul ühe teemaga "valmis" mingil tasemel, võidakse "üle hüpata" uuele teemalõngale, seega ka hoopis teisele eelmisele elule. Ja niikaua kuni pole teadlikke mälestusi, niikaua võib sama hästi öelda, et mingit ümbersündi pole olemas. Ja võibolla ei olegi ega saagi olema.

Tühjus.

Kuid kui pöörduda tagasi pesumasinamängu juurde ja püüda vaadata, mis siis ikkagi tegelikult selle paberitüki peale kirjutatud on, siis mul on selline tunne, et sinna on kirjutatud ainult: "Tühjus. Ütle seda edasi." Sest (nüüd ma tuginen jällegi budismile ja kummalisel kombel ka Dawkinsi "Isekale geenile", vt need leheküljed kus ta kirjeldab replikaatori sündi) iga nähtava vormi taga on tegelikult tühjus. Tühjusest saab aga igasuguseid "asju välja tõmmata". Ja need näivused järgnevad üksteisele karmaseaduse alusel. Kui suudetakse teadvustada seda igas inimeses peituvat Tühjust, siis karmaseadus enam ei saa töötada.

Miks me ikkagi ei mäleta neid teisi elusi, ükstapuha kas lugeda need konkreetse inimese eelmisteks eludeks või on lihtsalt sületäis juhuslikke mittejärgnevaid elusi, mida seob ainult karmaseadus kui seegi? Olles Universumi Teadvuse osake, võiksime ju mäletada. Võibolla tõesti alateadlikult mäletame, kuid see ei loe. Mistahes kogemus loeb ainult niivõrd kuivõrd see on teadlik. Siin läheb nüüd võimalike vastuste arv väga paljuks. Osa on sellised, mida võiks kirjeldada "N/A" inimkonna praeguse taseme juures.



Ja mulle meeldib Neil Gaimeni variant, et "kõike teada on jube tüütu".

Ja see, millega tegelevad budistid, võib olla üks huvitav ja paljulubav variant: 

«Meil on teile viimane küsimus. Tavaliselt kui me sellist asja päriksime, siis lihtsad inimesed võiksid tunda end puudutatuna. Kuid võttes arvesse teie positsiooni... kas te olete surmaks valmistunud? Kui te lahkute meie seast, kas olete selleks valmistunud?»
Tema Pühadus elavneb märgatavalt. «Oh jaa! Igapäevases budistlikus praktikas kogen ma surma vähemalt viiel korral päevas.»
«Viiel korral?!»
DL: «Jaa, vähemalt viiel korral. Praktikas, mida me kutsume väeolendi joogaks, visualiseerib inimene ise teatud asju, nii ka mina. Niisiis, iga päev, vähemalt viiel korral päevas kujustan ma viit kehaelementi ja kolme meeletasandit haihtumas. Kõigepealt tahke keha, siis vedel keha, seejärel kuumus, seejärel energia. Seejärel meel – alguses esimene tasand, seejärel teine tasand... Kui jõuame esimesele tasandile, siis sellist seisundit kutsuvad inimesed tavaliselt suremiseks. See tähendab, et vereringe ajus juba peatub. Ometigi on selles suremise käigus meele muutumise protsessis omakorda neli tasandit. Meel muutub neid tasandeid läbides peenemaks, peenemaks ja veel peenemaks. Kui ma neid asju kujustan, siis jõuan ma ühe teatud tundeni. Need ongi minu ettevalmistused suremiseks.»
«Miks? Miks te seda küll teete?»
DL: «Sest siis saan ma oma surma kontrollida. Läbi selle saan ma kontrollida oma järgmist elu.»

***************

Kõik see, mis ma siin kokku kirjutanud olen, ei ole mitte midagi uut, vaid ühel ja teisel kujul nii siit kui sealt läbi käinud. Lihtsalt enesepeegeldamise tarvis oli vaja see oma sõnadega väljaoelduna netti riputada.

Sisuliselt see info on samal tasemel tõdemusega: "Haiguste ravi, kontrollitud ..."

Viies osa. Psühhotroobid.

Jätkuks Teisele osale, kus tuli ette tõdemus, et osad inimesed ei suudagi "maailma teistmoodi näha", kuigi ehk tahaksid, sest niipalju nad ikka näevad, et vanal viisil edasi eksisteerida on mõttetu.

Laenan selle õrna teema jaoks Stanislav Grofi sõnu:

Psühhedeelikud on vahendid. Neis pole olemuslikult midagi head ega halba. See on nagu küsida, kas nuga on ohtlik või kasulik: sõltub sellest, kes seda kasutab ja millisel eesmärgil.
Ma arvan, et see /psühhedeeliliste ainete vähene ja kontrollitud kasutamine/ on äärmiselt võimas vahend, üks suurtest minetatud võimalustest, mis psühhiaatrial oli. Mul on kahju, et uurimistöö katkestati, kuna inimesed võtsid seda ainet mittesuperviseeritud viisidel. See on umbes nõnda, nagu oleks rühm teismelisi radioloogialaborisse sisse murdnud ja mänginud röntgenkiirte aparaadiga, ning arstid oleksid pidanud selle peale röntgenkiirtest loobuma, kuna intsident näitas, kui ohtliku aparaadiga on tegemist.

http://vabameelne.wordpress.com/2011/06/06/intervjuu-stanislav-grofiga/

Pynock Angel

Miks võis Grof niiviisi väita?

See on täielikult teaduslik tõdemus, et aju tajub maailma sellisel viisil nagu on ta seda harjunud tajuma.

Seega tuleb küsida, kuidas need mälusisud ajus ikkagi salvestatud on. Lihtne vastus on, et mälusisud on salvestatud nendesse samadesse ajuvõrgustikesse, mida me kasutame tajuliseks töötluseks. Arvatakse, et mälusisud on talletatud aju ühenduste täpsesse mustrisse. Seega kui sisend jõuab korteksisse (näiteks visuaalne sisend esmasesse visuaalsesse korteksisse), puutub ta koheselt kokku ka mälusisudega, kuna mälusisud on kujundanud selle tantsulava, kuhu sisend liuglema lubatakse.

Teisiti sõnastades: sisendinfo saab liikuda ainult mööda närvirakkude vahelisi ühendusi ja need närvirakkude vahelised ühendusteed kannavadki endas eelnevaid kogemusi. Selle hüpoteesi kohaselt mõjutavad mälusisud taju samamoodi nagu ettesõidetud suusarada mõjutab suusataja teekonda.
Lisaks sellele muudab neid närvirakkude ja ajupiirkondade vahelisi ühendusi pidevalt ka uus kogemus ehk taju ise. Aju on plastiline ja läbi selle plastilisuse saab keskkond mõjutada seda ennustavat mudelit, mis ajus sellest samast keskkonnast luuakse.

http://teadvus.wordpress.com/2014/10/17/taju-tants-malusisude-tantsulaval/

Aju on täis sissetallatud mõtteradasid, mida inimene võib küll endale teadvustada, et "jälle ma mõtlen-tunnen sedasama tunnet", kuid tal puudub jõud sealt välja murda. Seened, MDMA, DMT, ayahuasca, LSD raputavad korraks "aju segi" ja lasevad mõelda-tajuda teistsugusel viisil. Selle teistsuguse viisi peaks inimene meelde jätma ja püüdma seda "selge peaga" taassaavutada. Ilmselt on vaja seansse aegajalt korrata, kuid ravimitöösturite kurvastuseks ei tohi iialgi olla nii (ega peagi olema), et võta igal hommikul psilobütsiini tablett, vaid piisab täiesti nt korrast aastas või veelgi harvem, vastavalt probleemide esilekerkimisele, mida on vaja teise nurga alt vaadelda.

Sellele järeldusele võib jõuda Grofi, Oliver Sacks'i, Charles Tart'i lugedes, kindlasti palju teisi veel, Terence McKenna nt.

Seega tuleks narkopoliitika põhjalikult ümber teha. Vale on kujutada igat narkootikumi tarbivat inimest, kelle hulgas on olnud nii mitmedki teadlased, põhjakäinud süstiva inimvarena kuskil Kopli liinidel. Kuigi jah, paljudel juhtudel on oht niiviisi lõpetada. Kuid narkovastase tegevuste tulipunkt tulekski suunata sinna, kust hakkab minema piir kasutoova ja hukutava tarbimise vahel. Lüües lahku ained, mida võiks lubada tarvitada ja mida mitte, kontrollida nende kvaliteeti, hoida kontrolli all tarbimise sagedust. Ja kui saaks selekteerida kes tarbib. Kui tarbib sügavate vaimsete huvidega tahtejõuline inimene, siis pole nii palju vaja karta sõltuvusse langemist. Ilma vaimsete huvideta (sissepoole vaatamise vajaduseta) on aga tegu pealiskaudse mõnutundega ja sealt läheb tõesti tee ohtlikuks. 

Igatahes ei peaks olema see kriminaalne või "hallis alas" tegutsemine, kus võetakse sisse kahtlase koostisega tablette, millel tõesti võib olla suur kahjulik mõju.

Siin saab aga olema väga tugev vastusurve poliitilise-majandusliku egregori poolt. Sissepoole vaatav inimene ei vaata niipalju poelettidele, ei allu valimispropagandale, ei tarbi niipalju alkoholi jne.

Väga asjalik postitus samal teemal: http://teisedhuvid.blogspot.com/2010/09/motteid-uute-psuhhotroopsete-ainete.html

Neljas osa. Sõjad.

Ja see on kõige "valusam" postitus. Teiseks "valus" postitus tuleb narkoteemal.

Sõjaväeteenistuse, kus noored mehed peavad olema valmis ennast ohvriks tooma, sellise sõjaväeteenistuse aeg on möödas. Sest ei ole enam ei seda riiki, seda kultuuri, seda eluviisi, mille heaks oleks end mõttekas ohverdada. See oli mõttekas Eesti Vabadussõja ajal ja minu igavene tänutunne neile inimestele, kes siis võitlesid ja surid.

Kuid nüüd läheks noorte meeste liha ja veri ainult parasiitorganismi toitmiseks. See parasiitorganism on globaalne majandus-poliitika-rahandus, mis hoiab ennast püsti vaenlase abil. Küll on selleks vaenlaseks islamiäärmuslus või kommunism või mida iganes. Kommunismi poolt vaadates jällegi oli vaenlane rahvusvaheline imperialism. Need on aga kõik ühe ja sama parasiitorganismi erinevad väljendusvormid.



Inimene tervikuna on muutunud humaansemaks, heatahtlikumaks, kuigi esmapilgul paistab praeguses sõdadest piinatud maaimas olema just vastupidi. Kuid asjaolu, et meid häirib inimeste mõttetu üksteise mahatapmine, näitabki ära selle heatahtlikkuse taseme tõusu. Keskajal ei oleks see nii suuri inimhulki häirinud; sõjad, piinamine, genotsiid oli jumalast OK asi, lausa kiiduväärt.



Nii. Inimene tervikuna tahaks "edasi hüpata", aga parasiitorgianism areneb märksa aeglasemalt ja hoiab meid tagasi. Seda näitab klassikaline sotsiaalpsühholoogia eksperiment:

Täiesti tavalistel, empaatilistel ja korralikel inimestel paluti karistada teist inimest elektrilöögiga ebaõnnestunud õpiülesande puhul. Elektrilöögi andjad nägid ekraanilt selle võimsust ning kuulsid ka ohvri kaeblemist, aga nad ei teadnud, et tegu on näitemänguga. Mõned katsealused said provotseerivast õhkkonnast sedavõrd indu, et nad oleksid olnud valmis ohvri tapma. Järeldus: agressiivseks võidakse muutuda lihtsalt mingist olukorrast tulenevalt.

See tsitaat on võetud Liisa Keltikangas-Järvise raamatust "Sotsiaalsus ja sotsiaalsed oskused". Kuid seda katset kirjeldas ka keegi teine (ei mäleta hetkel kes), kes läks järeldusega sama kaugele kui tahan minna mina. Julmalt käituma paneb meid meist väljaspool asuv süsteem, mille osana me end tunneme ja mille poolt antud käsklusi me peame enda jaoks ülimuslikeks ka siis kui need lähevad meie enda südametunnistusega vastuollu. Ehk siis mitmesugused inimesel parasiteerivad egregorid.

Siin aga jõuan jällegi välja "pudelikaelani", kus inimene saab hakata heatahtlikult käituma alles siis kui parasiitorganismid heatahtlikult käituvaid populatsioone ei hävita. Praegu käibki maailmas selline "kompimine", kus arenenud osa püüab tunnetada, kas ülejäänud, parasiitegregoride mõju all olev maailm on piisavalt tark, et mitte võitlusest loobujale otsa peale teha. Loomad oskavad seda hästi. Inimkond on selle oskuse minetanud, ju see oli lühemas evolutsioonilises vaates kasulik. Nüüd aga hakkab see iseennast hävitama.

Jõujooned, jagunemine madalamaks-kõrgemaks tasemeks, parasiidiks ja mitteparasiidiks ei toimu ei riigiti, rahvuseti, religiooniti ega ka mitte mingeid vereliine pidi (sest teadlik meel kirjutab oma kõrgema infoga igasugused vereliinid üle), vaid inimeste sisemist arengutaset pidi, teadlikkuse määrast sõltuvalt. Budism elufilosoofiana on kõige lähemal, et mingitlaadi kõrgema ühtse tervikuna toimida. Küllap on neid väiksemaid gruppe veel. Teosoofid ehk?


Omale toimiva lahenduse sellest pudelikaelast peab igaüks ise leidma.

William Blake 'Europe supported by Africa and America'

 

 

Kolmas osa. Inimese evolutsioon.

Dawkins jätab vastuseta küsimuse, miks evolutsioon "lubas" inimesel "jumalakeskuse" tekkimise (või püsimajäämise). Samuti oli tema meelest evolutsiooniliselt põhjendamatu eneseteadvuse teke (välja öeldud raamatus "Isekas geen").

Esimesena pähetulev mõte selle teemaga seoses on ju "tsölibaat ei ole pärilik".

Siin võiks olla mitu erineva suunaga tegurit, millest ma esimesena toon ära pidurdavad, postituse lõpus soodustavad. Praegu on nö tasakaaluolukord, kus inimesel on jumalakeskus olemas, aga üsna uinuvas seisundis, sest evolutsiooniliselt pole olnud kasulik sellel liigselt aktiveeruda.

Seda esiteks seepärast, et aktiivselt jumalakeskuse vahendusel maailma tajuvad indiviidid tõesti ei hooli enam positsioonist ega järglaste soetamisest "selles" maailmas ja kõnelema hakkab põhimõte, et tsölibaat ei ole pärilik.

Teiseks on jumalakeskuse abil maailmatajumisel see suur veakoht, et sealtkaudu saavad vallutada inimese meele iseennast taastootvad mõttevormelid, mis väljenduvad kas inimese enesehävituslike kalduvustena emode stiilis "surm on elu mõte" või siis religioosse ekstremismina (ka rahvustunne võib võtta religioossed mõõtmed).

Religioosne ekstremism ja šovinism tunduvad esmapilgul omadustena, mis evolutsiooniliselt oleks nagu suutelised ennast hästi levitama, vastandina endassetõmbunud tsölibaadile või lihtsalt otsusele noorelt surra.

Esialgu see nii ongi, vaata impeeriume ja suurte religioonide levikut. Kuid esiteks levitab iseennast niiviisi religiooni meem (Dawkinsi väljend) ehk kasvatab iseennast inimeste energia arvel religiooni egregor. Mitte aga inimese jumalatunnetust soodustav geen ja sellest tulenev võime "asjade taha näha".

Sergei Uvarov "Egregor zombistamise kastiga"

 

Teiseks ja pikemas perspektiivis hakkab aga toimima reegel "igasugune kõrgemalt arenenud olend saab olla ainult ja ainult heatahtlik". Seda ütleb välja ja põhjendab mänguteooriale tuginedes skeptik ja ateist Dawkins ise raamatus "Isekas geen" peatükis "Kukupaid lõpetavad esimesena". Tõsi küll, see ei ole kristluse stiilis "keera teine põsk ka ette"-headus.

Kõrgemalt arenenud olendi all mõistetakse siinkohal olendit, kes on suuteline mõjutama oma ümbritsevat keskkonda ja teisi olendeid märgataval määral. Nagu teeb seda inimene. Dawkins tõestab ära, et "vastasega" koostööd mitte tegevad populatsioonid surevad pikemas perspektiivis välja.

Seega - kui inimene evolutsiooniliselt edaspidigi sellise tehnikat omava ja keskkonda mõjutava olendina ellu peaks jääma, siis saab ta seda teha ainult ja ainult kõige ümbritsevaga koostööd tehes. Ehk heatahtliku olendina. Igasugune ekspansiivne käitumine, olgu siis religiooni, poliitika või üha kasvava majanduse sildi all seda pikemas ajaskaalas vaadates ei ole.

Inimese areng peab tasapisi pöörduma rohkem sisepoole. See oleks jumalakeskuse perspektiivikas kasutusviis. Võibolla on sellega seotud autistlike laste sündide sagenemine?

Kuid selline "iseenda kaudu jumalat otsiv maailm" saab eksisteerida alles siis kui inimkond tervikuna on piisavalt heatahtlikuks arenenud, et mitte oma rahumeelsemaid liikmeid lihtsalt maha nottida. Sellesuunaline areng toimub. Seda märkab ka Dawkins "Luulus jumalast" alates lk 187. Lühidalt öeldes - et me enam ei läheks koos perekonnaga avalikku hukkamist vaatama ega kiidaks heaks oma rahvustunde nimel teise rahvuse liikmete tapmist.

Inimkonna jaoks tervikuna peab selline "hüpe" tulema. Kui ei tule, siis sureme välja. Praegu oleme nagu "pudelikaela" ees - kui hüpe toimub liiga vara ja ainult osade inimkonna rühmade sees, siis hävitatakse see nt agressiivse islami või šovinismi poolt ära, kui aga jääme liiga kauaks ootama, siis jõuab ületarbiv ja mugav kapitalism maailma liiga ära reostada.

Teine osa. Kahekojaline meel.

Richard Dawkins - Luul Jumalast(The God Delusion - 2006) 
Kahju, et Dawkins ei teadnud raamatu kirjutamise ajal sellist võluvalt ateistlikku rahvast nagu eestlase.

Aga see selleks.

Kahekojalise meele kokkuvarisemine.

Dawkins kirjutab oma jumala-raamatu lõpupoole ühest teisest väga palju mõtteid tekitavast raamatust:

Ameerika psühholoogi Julian Jaynes'i raamat "The Origin of Consciousness in the Breakdown of the Bicameral Mind" (1976) on ise just niisama imelik, kui võib selle pealkirja järgi arvata. See on üks neist raamatutest, mis on kas totaalne jama või siis geeniuse kirjatöö - vahepealsed variandid puuduvad!

Sellestsamast raamatust ei pääsenud mööda ka Oliver Sacks, kui ta kirjutas oma "Hallutsinatsioonides" häältest peas, mis ei pea sugugi mitte haiguse tunnus olema.

Märgin ära, et ma ei ole Jaynes'it ise lugenud, toetun neile kahele võõrale kirjeldusele + väheke fantaseerimist nagu ikka.

Lühidalt: inimesed tajuvad oma peas mõtteid sisedialoogi vormis, enda mina ja mingi teise tegelase vahel nende peas. Teame, et mõlemad "hääled" kuuluvad meile endile. Või kui me sellest miskipärast aru ei saa, koheldakse meid kui vaimuhaigeid. Jaynes aga väidab, et umbes 1000 aastat e.m.a ei olnudki inimesed teadlikud, et see teine hääl tuleb ka nende endi ajust, vaid võtsid seda kui jumala häält, kes neid pidevalt juhendas ja õpetas ja ka kritiseeris. aeg, mil loomad ja linnud veel rääkisid". Kindlasti oli see suur psühholoogiline tugi, kui keegi ikka nõu andis. Kuid mingil ajal hakkasid inimesed aru saama, et need hääled tulevad nende endi peast. Jaynes defineerib selle tänapäevase inimteadvuse sünnina. No mina jällegi ütleks, et see oli hetk, mil Lendaja andis meile oma meele. Õpetused ja nõuanded jäid ära. Rääkimise "jumalaga" haaras enda kätte preestriseisus, mõistis hukka inimesel endal vahetu "jumalaga" (või iseendaga) suhtlemise ja tekkis religioon.

Mõelge nüüd ise, milline pervert oli Jahve (kes ei tea, lugege Vana Testamenti ja mitte mingit lühikokkuvõtet piiblilugudest). Seda sai sünnitada ainult haige inimese aju.

Ja nüüd minu poolt tehtud väga õhkõrn oletus - aga äkki ei olnudki kogu dialoog peas genereeritud inimese enda aju poolt? Või ehk pisut täpsemalt: mingi aju osa on/oli suuteline kirjeldama universumi teadvuse "kosmilist trummimängu" näiteks religioosse kogemuse vormis?

Ja mulle praegu paistab, et inimesed jagunevad kaheks: need, kes suudavad seda trummimängu tajuda ehk "asjade taha näha" ja need kes ei suuda. Sacks suudab. Dawkins ei suuda. Ei suuda oma aju ehituse või ajusse vajalike sissetallatud radade puudumise tõttu (jällegi omaette teema, need rajad ajus). Religioossuse ja usklikkusega pole siin mingit pistmist. Sarnaselt sellele ei suuda aspergeri sündroomiga inimene tajuda sotsiaalse maailma sügavust ja keerukust. Ta teab mõistusega, et selline maailm on olemas, kuid tema jaoks on see ainult varjud seinal, millel tähendus, sügavus ja sisu puuduvad.

Kui konkreetse inimese jaoks on küsimus ainult "radade puudumisel" ajus, siis selle jaoks on rohud olemas. Don Juan kasutas neid Carlos Castaneda peal, et teda selle maailma fikseeritusest lahti raputada.

Lastel üldjuhul jäik fikseeritus siia maailma puudub. Maurice Sendak "Seal kus elavad metsakollid"

Dawkins, lk 174: Religiooni otseseks põhjuseks võib olla mingi aju osade liigne aktiivsus.

Sacks, "Mees, kes pidas oma naist kübaraks", lk 162: Esimese hooga ei arva me kunagi, et religioossed nägemused võiks olla meditsiiniline probleem ja kui sellel leitakse olevat orgaaniline põhjus, siis tundub see nägemuselt kuidagi tema väärtuse ära võtvat. See aga ei kahanda tegelikult vähimalgi määral nende psühholoogilist ja hingelist tähendust.

Dawkins, pikemalt lk 174:

Religiooni otseseks põhjuseks võib olla aju mingite osade liigne aktiivsus. Ma ei järgi siinkohal neuroloogilist ideed "jumalakeskusest" ajus, kuna ma ei tegele hetkel otseste küsimustega. See ei tähenda, et ma neid halvustaksin. Soovitan Michael Shermeri raamatut "How We Believe: The Search for God in an Age of Science", kust leiab sellekohase asjaliku arutelu.
Ka siis kui neuroteadlased leiavad ajust "jumalakeskuse", ihkavad nad ikkagi mõista seda soosinud loodusliku valiku survet. Miks meie need esivanemad, kellel oli geneetiline kalduvus jumalakeskuse väljaarenemiseks, jäid ellu ja said rohkem lapsi, kui rivaalid, kellel keskus puudus?

Ürglind.

Siin Dawkins vastust ei näe, kuigi minu meelest on ta niiii lähedal. Lausa kaks vastust minu meelest, mis üksteist sugugi ei välista. Esiteks, jumalakeskus on rudimentaalne organ ajast, mil inimene oli veel loom, ja ju siis sealt jumalakeskusest tuli piisavalt palju tõest infi (või jõudu), mis oli ellujäämiseks kasulik (nagu näiteks ilmaennustamise oskus loomadel-lindudel-putukatel). Elu enda hääl.

Teiseks. Jumalakeskus on mingi juhuslik ja kahjutu mutatsioon, mis pole veel jõudnud ära kaduda, kuid tõmmates paralleeli väikeste dinosauruste küünar- ja õlavartel kasvanud sulgedega, on edasi kaks võimalust - kas jätta see pisike muutus tähelepanuta ja kasutamata, või katsetada, äkki jõuab sealtkaudu kuhugi edasi. Siinkohal tuleb välja eneseteadvuse tõeline jõud. Meil on valida.

_____________________________

Julian Jaynesi raamat on PDFina saadaval: http://selfdefinition.org/psychology/Julian-Jaynes-Origin-of-Consciousness-in-the-Breakdown-of-the-Bicameral-Mind.pdf

Olen selle raamatu nüüd ka läbi lugenud ja leian, et esmamulje oli õige. Raamat on hea.

Esimene osa. Kas teadvus asub ajus?

Jah, asub küll, aga ...

Väike enda jaoks tehtud kokkuvõte.

1. Kui lähtuda Tononi teadvusedefinitsioonist, mille järgi teadvus on integreeritud informatsioon (http://teadvus.wordpress.com/2009/08/01/tononi-teadvuseteooria/), siis võiks pakkuda, et teadvus on igasuguse piisavalt keeruka omavahel seoseid omava mateeria paratamatult kaasnev omadus. Seega pole põhimõtteliselt võimatu, et kogu meie Universum tervikuna võib mingis väga ja väga kummalises vormis teadvust "jooksutada". Ma ei räägi siin kindlasti mitte isiksustatud ja ilmaelu jälgivast-korraldavast-sekkuvast olendist. Lihtsalt teadvus kui piisavalt keerukalt organiseerunud mateeria omadus.

2. Ja kui lähtuda sellest, et enesest teadlik olla saab vaid sellises olukorras, kus on eristatav "mina" ja "teised", siis selline absoluutselt kõikehõlmav teadvus ei saaks olla enesest teadvel. Pole peeglit, kuhu vaadata. Nagu hinduistide mõiste "Puhkeolekus Jõud" või midagi sarnast.

Kuid samas kõik meie materiaalse maailma objektid nagu "ujuvad" selle teadvuse sees samal ajal ka tekitades seda. Tekitades seda just omavahelise seotusega. Kui nüüd tekib küsimus, milles see seotus väljendub, siis võiks kasvõi mõelda Martin Reesi "Kuue numbri" peale
(http://en.wikipedia.org/wiki/Dimensionless_physical_constant). Point on selles, et need kuus numbrit on juba oma olemuselt üksteisega nii seotud, et ühte muutes muutub kogu tervik.

3. Ja kuna kogu materiaalne maailm selles koomalaadses universumi teadvuses "hulbib", siis hulbime seal ka meie. Ka meie ajud on "sellest" "läbi imbunud". Aga kuna aju on ise piisavalt keerukas ja hästi koostööd tegev organ, siis on ta hakanud genereerima sedasama, omavahel seotud olevale mateeriale iseloomulikku mittemateriaalset "ollust" - teadvust. Ja kuna meie eraldiolevates ajudes tekkiv teadvus saab eristada ennast ja teisi, siis on saanud meil areneda eneseteadvus. Ja see on üks kirjeldamatult võimas asi. Meie aju poolt toodetud teadvus on esoteerikas tuntud kehateadvuse nime all ja see on see, mida uurib teadus. See tõesti asub ajus ja see on meile väga lähedalseisev ja väga tugev.

4. Kuid kõikeläbiv Universumi teadvus "ümbritseb" ikka meie ajusid ja olles Universumi osa, oleme sellega seotud. Ja põhimõtteliselt peaksime olema suutelised seda "vastu võtma". Mida ma mõtlen "vastu võtmise" all?

Kristallide korrapärane struktuur, lumehelbed näiteks; muusika mõjul veepinnale tekkivad keerukad mustrid; teokarbi logaritmiline ülesehitus, galaktikate spiraalne kuju - on selle tajumatu teadvuse tajutavad mõjud, kymatika'ks vist nimetatud - on sedasorti vastuvõtmine.
Meie ajust lähtuv teadvus on kirjeldatav rütmidena - alfa, beeta, gamma teeta ja delta. Midagi analoogset aga võib toimuda ka väga kõrgel universumi tasandil. Kordan üle - ma ei ütle sellega, et kosmiline teadvus keeras galaktikad spiraalseks ja arvutas teo koja kuju välja.
Need on lihtsalt meile teadvustamata "kosmilise trummimängu" nähtavad mõjud. Loodusseadus selline. Ka meie koos kogu elus ja eluta loodusega oleme selle nähtav mõju.

Linnuparv.

5. Ja nüüd küsib kahtleja minus: aga äkki ikkagi on võimalik seda kosmilist teadvust kuidagi teadvustada? Teadvustamatult see ju toimib nii lumehelbes kui teokarbis? Siin aga astub kõrvulukustava segajana vahele meie kehateadvus. Kui aga kehateadvust poleks, ei suudaks me saadud kogemust kirjeldada. Sellest suletud ringist püüavad väljapääsu leida religioossed ja mittereligioossed vaimsed praktikad. Teaduslikult arvatavasti sellele läheneda ei saagi, sest iga universumi teadvuse mõju ilming "kasutab" oma "läbiviimiseks" mingit materiaalset "abivahendit", Teadus saab uurida ainult neid abivahendeid ja nende mõju. Ja see on väga põnev ja vajalik.