Esimene osa. Kas teadvus asub ajus?

Jah, asub küll, aga ...

Väike enda jaoks tehtud kokkuvõte.

1. Kui lähtuda Tononi teadvusedefinitsioonist, mille järgi teadvus on integreeritud informatsioon (http://teadvus.wordpress.com/2009/08/01/tononi-teadvuseteooria/), siis võiks pakkuda, et teadvus on igasuguse piisavalt keeruka omavahel seoseid omava mateeria paratamatult kaasnev omadus. Seega pole põhimõtteliselt võimatu, et kogu meie Universum tervikuna võib mingis väga ja väga kummalises vormis teadvust "jooksutada". Ma ei räägi siin kindlasti mitte isiksustatud ja ilmaelu jälgivast-korraldavast-sekkuvast olendist. Lihtsalt teadvus kui piisavalt keerukalt organiseerunud mateeria omadus.

2. Ja kui lähtuda sellest, et enesest teadlik olla saab vaid sellises olukorras, kus on eristatav "mina" ja "teised", siis selline absoluutselt kõikehõlmav teadvus ei saaks olla enesest teadvel. Pole peeglit, kuhu vaadata. Nagu hinduistide mõiste "Puhkeolekus Jõud" või midagi sarnast.

Kuid samas kõik meie materiaalse maailma objektid nagu "ujuvad" selle teadvuse sees samal ajal ka tekitades seda. Tekitades seda just omavahelise seotusega. Kui nüüd tekib küsimus, milles see seotus väljendub, siis võiks kasvõi mõelda Martin Reesi "Kuue numbri" peale
(http://en.wikipedia.org/wiki/Dimensionless_physical_constant). Point on selles, et need kuus numbrit on juba oma olemuselt üksteisega nii seotud, et ühte muutes muutub kogu tervik.

3. Ja kuna kogu materiaalne maailm selles koomalaadses universumi teadvuses "hulbib", siis hulbime seal ka meie. Ka meie ajud on "sellest" "läbi imbunud". Aga kuna aju on ise piisavalt keerukas ja hästi koostööd tegev organ, siis on ta hakanud genereerima sedasama, omavahel seotud olevale mateeriale iseloomulikku mittemateriaalset "ollust" - teadvust. Ja kuna meie eraldiolevates ajudes tekkiv teadvus saab eristada ennast ja teisi, siis on saanud meil areneda eneseteadvus. Ja see on üks kirjeldamatult võimas asi. Meie aju poolt toodetud teadvus on esoteerikas tuntud kehateadvuse nime all ja see on see, mida uurib teadus. See tõesti asub ajus ja see on meile väga lähedalseisev ja väga tugev.

4. Kuid kõikeläbiv Universumi teadvus "ümbritseb" ikka meie ajusid ja olles Universumi osa, oleme sellega seotud. Ja põhimõtteliselt peaksime olema suutelised seda "vastu võtma". Mida ma mõtlen "vastu võtmise" all?

Kristallide korrapärane struktuur, lumehelbed näiteks; muusika mõjul veepinnale tekkivad keerukad mustrid; teokarbi logaritmiline ülesehitus, galaktikate spiraalne kuju - on selle tajumatu teadvuse tajutavad mõjud, kymatika'ks vist nimetatud - on sedasorti vastuvõtmine.
Meie ajust lähtuv teadvus on kirjeldatav rütmidena - alfa, beeta, gamma teeta ja delta. Midagi analoogset aga võib toimuda ka väga kõrgel universumi tasandil. Kordan üle - ma ei ütle sellega, et kosmiline teadvus keeras galaktikad spiraalseks ja arvutas teo koja kuju välja.
Need on lihtsalt meile teadvustamata "kosmilise trummimängu" nähtavad mõjud. Loodusseadus selline. Ka meie koos kogu elus ja eluta loodusega oleme selle nähtav mõju.

Linnuparv.

5. Ja nüüd küsib kahtleja minus: aga äkki ikkagi on võimalik seda kosmilist teadvust kuidagi teadvustada? Teadvustamatult see ju toimib nii lumehelbes kui teokarbis? Siin aga astub kõrvulukustava segajana vahele meie kehateadvus. Kui aga kehateadvust poleks, ei suudaks me saadud kogemust kirjeldada. Sellest suletud ringist püüavad väljapääsu leida religioossed ja mittereligioossed vaimsed praktikad. Teaduslikult arvatavasti sellele läheneda ei saagi, sest iga universumi teadvuse mõju ilming "kasutab" oma "läbiviimiseks" mingit materiaalset "abivahendit", Teadus saab uurida ainult neid abivahendeid ja nende mõju. Ja see on väga põnev ja vajalik.