reede, 24. oktoober 2014

Teine osa. Kahekojaline meel.

Richard Dawkins - Luul Jumalast(The God Delusion - 2006) 
Kahju, et Dawkins ei teadnud raamatu kirjutamise ajal sellist võluvalt ateistlikku rahvast nagu eestlase.

Aga see selleks.

Kahekojalise meele kokkuvarisemine.

Dawkins kirjutab oma jumala-raamatu lõpupoole ühest teisest väga palju mõtteid tekitavast raamatust:
Ameerika psühholoogi Julian Jaynes'i raamat "The Origin of Consciousness in the Breakdown of the Bicameral Mind" (1976) on ise just niisama imelik, kui võib selle pealkirja järgi arvata. See on üks neist raamatutest, mis on kas totaalne jama või siis geeniuse kirjatöö - vahepealsed variandid puuduvad!

Sellestsamast raamatust ei pääsenud mööda ka Oliver Sacks, kui ta kirjutas oma "Hallutsinatsioonides" häältest peas, mis ei pea sugugi mitte haiguse tunnus olema.

Märgin ära, et ma ei ole Jaynes'it ise lugenud, toetun neile kahele võõrale kirjeldusele + väheke fantaseerimist nagu ikka.

Lühidalt: inimesed tajuvad oma peas mõtteid sisedialoogi vormis, enda mina ja mingi teise tegelase vahel nende peas. Teame, et mõlemad "hääled" kuuluvad meile endile. Või kui me sellest miskipärast aru ei saa, koheldakse meid kui vaimuhaigeid. Jaynes aga väidab, et umbes 1000 aastat e.m.a ei olnudki inimesed teadlikud, et see teine hääl tuleb ka nende endi ajust, vaid võtsid seda kui jumala häält, kes neid pidevalt juhendas ja õpetas ja ka kritiseeris. aeg, mil loomad ja linnud veel rääkisid". Kindlasti oli see suur psühholoogiline tugi, kui keegi ikka nõu andis. Kuid mingil ajal hakkasid inimesed aru saama, et need hääled tulevad nende endi peast. Jaynes defineerib selle tänapäevase inimteadvuse sünnina. No mina jällegi ütleks, et see oli hetk, mil Lendaja andis meile oma meele. Õpetused ja nõuanded jäid ära. Rääkimise "jumalaga" haaras enda kätte preestriseisus, mõistis hukka inimesel endal vahetu "jumalaga" (või iseendaga) suhtlemise ja tekkis religioon.

Mõelge nüüd ise, milline pervert oli Jahve (kes ei tea, lugege Vana Testamenti ja mitte mingit lühikokkuvõtet piiblilugudest). Seda sai sünnitada ainult haige inimese aju.

Ja nüüd minu poolt tehtud väga õhkõrn oletus - aga äkki ei olnudki kogu dialoog peas genereeritud inimese enda aju poolt? Või ehk pisut täpsemalt: mingi aju osa on/oli suuteline kirjeldama universumi teadvuse "kosmilist trummimängu" näiteks religioosse kogemuse vormis?

Ja mulle praegu paistab, et inimesed jagunevad kaheks: need, kes suudavad seda trummimängu tajuda ehk "asjade taha näha" ja need kes ei suuda. Sacks suudab. Dawkins ei suuda. Ei suuda oma aju ehituse või ajusse vajalike sissetallatud radade puudumise tõttu (jällegi omaette teema, need rajad ajus). Religioossuse ja usklikkusega pole siin mingit pistmist. Sarnaselt sellele ei suuda aspergeri sündroomiga inimene tajuda sotsiaalse maailma sügavust ja keerukust. Ta teab mõistusega, et selline maailm on olemas, kuid tema jaoks on see ainult varjud seinal, millel tähendus, sügavus ja sisu puuduvad.

Kui konkreetse inimese jaoks on küsimus ainult "radade puudumisel" ajus, siis selle jaoks on rohud olemas. Don Juan kasutas neid Carlos Castaneda peal, et teda selle maailma fikseeritusest lahti raputada.

Lastel üldjuhul jäik fikseeritus siia maailma puudub. Maurice Sendak "Seal kus elavad metsakollid"



Dawkins, lk 174: Religiooni otseseks põhjuseks võib olla mingi aju osade liigne aktiivsus.
Sacks, "Mees, kes pidas oma naist kübaraks", lk 162: Esimese hooga ei arva me kunagi, et religioossed nägemused võiks olla meditsiiniline probleem ja kui sellel leitakse olevat orgaaniline põhjus, siis tundub see nägemuselt kuidagi tema väärtuse ära võtvat. See aga ei kahanda tegelikult vähimalgi määral nende psühholoogilist ja hingelist tähendust.

Dawkins, pikemalt lk 174:
Religiooni otseseks põhjuseks võib olla aju mingite osade liigne aktiivsus. Ma ei järgi siinkohal neuroloogilist ideed "jumalakeskusest" ajus, kuna ma ei tegele hetkel otseste küsimustega. See ei tähenda, et ma neid halvustaksin. Soovitan Michael Shermeri raamatut "How We Believe: The Search for God in an Age of Science", kust leiab sellekohase asjaliku arutelu.
Ka siis kui neuroteadlased leiavad ajust "jumalakeskuse", ihkavad nad ikkagi mõista seda soosinud loodusliku valiku survet. Miks meie need esivanemad, kellel oli geneetiline kalduvus jumalakeskuse väljaarenemiseks, jäid ellu ja said rohkem lapsi, kui rivaalid, kellel keskus puudus?
Ürglind.
Siin Dawkins vastust ei näe, kuigi minu meelest on ta niiii lähedal. Lausa kaks vastust minu meelest, mis üksteist sugugi ei välista. Esiteks, jumalakeskus on rudimentaalne organ ajast, mil inimene oli veel loom, ja ju siis sealt jumalakeskusest tuli piisavalt palju tõest infi (või jõudu), mis oli ellujäämiseks kasulik (nagu näiteks ilmaennustamise oskus loomadel-lindudel-putukatel). Elu enda hääl.

Teiseks. Jumalakeskus on mingi juhuslik ja kahjutu mutatsioon, mis pole veel jõudnud ära kaduda, kuid tõmmates paralleeli väikeste dinosauruste küünar- ja õlavartel kasvanud sulgedega, on edasi kaks võimalust - kas jätta see pisike muutus tähelepanuta ja kasutamata, või katsetada, äkki jõuab sealtkaudu kuhugi edasi. Siinkohal tuleb välja eneseteadvuse tõeline jõud. Meil on valida.



_____________________________

Julian Jaynesi raamat on PDFina saadaval: http://selfdefinition.org/psychology/Julian-Jaynes-Origin-of-Consciousness-in-the-Breakdown-of-the-Bicameral-Mind.pdf

Olen selle raamatu nüüd ka läbi lugenud ja leian, et esmamulje oli õige. Raamat on hea.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar